Neiu pihtimus: „Kardan magada, sest muidu näen unes SEDA meest!“

Juba lapsepõlvest mäletab Ketli, hirmsaid unenägusid, mille peategelaseks oli väheke kiilanev mees, justkui teeseldud naeratuse ja õõvastava pilguga. Mida aastad edasi, seda tihedamalt külastas mees neiu unenägusid. „See ajab mind hulluks! Kes ta on? Miks ta mul puhata ei lase?“ on vaid mõned Ketli ahastavatest küsimustest. 

Pildi allikas: www.thisman.org 

„Ma mäletan, et ma võisin olla umbes 9-aastane, kui ma nägin esimest korda seda meest unes. Kõige hullem ongi asja juures see, et ta ei tee midagi otseselt hirmsat, nagu inimestel õudusunenägudes ette võib tulla. Ta enamasti lihtsalt istub või seisab ja vaatab mind,“ kirjeldab Ketli (23), kuidas mehe pilk unenägudeski õudusjudinaid tekitab. „Seda ongi teistele raske seletada. Sõbrad ütlevad ka, et miks ma tühise vaatamise pärast ennast üles kütan, aga ma ei oska seda tunnet kirjeldada. See mees oleks nagu kurjus ise!“ kardab neiu, et võib korduda jälle see, et ta ise endale haiget teeb. 

Ma ei ole ainuke! 

Kuigi mees kimbutas noore tüdruku unenägusid juba ammu, sai Ketli alles 2009. aastal teada, et tema ei ole teps mitte ainuke, kelle unenägudes mees käib. „Eesti uudisteportaalides hakkas ilmuma üks artikkel, kus oli selle mehe pilt ja jutt juures, et iga öö näevad üle maailma sajad inimesed seda meest unes. Ausalt, kui ma seda lugesin, hakkasin kergendustundest nutma. Ma arvasin, et ma olen ainuke, kes temaga hädas on.“ Tegelikult on nii mõnedki inimesed, kes meest väidetavalt näinud on, temast hoopis ilusaid unenägusid näinud. Mõni on lausa äragi armunud. Ketlile on see kõik teada, sest ta on teinud kõvasti uurimistööd. „Mõned on temaga isegi unes rääkinud, mina seda teha saanud ei ole.“ 

„Internetti on tehtud isegi lehekülg, kus inimesed saavad jagada selle mehega seonduvaid unenägusid ja enda kogemusi. Selle kohaselt võin ma öelda, et ta on siiski enamikel rohkem negatiivse emotsiooni tekitanud, kuigi leidub ka neid, kes arvab, et ta on jumal, kes inimeste unenägudes ennast ilmutamas käib. Mina ei usu, et jumal käsiks mul ennast näost küünistada ja juukseid kiskuda,“ jutustab Ketli, kuidas ühes unenäos vaatas mees nii kaua ja stoiliselt naisele otsa, et viimane justkui hulluks läks ja endale haiget tegema hakkas. „Ma ei suutnud seda pilku taluda,“ lausub ta vaikselt. „Ma tean, et ma kõlan nagu hullumeelne, aga ma ei ole! Mul on lihtsalt vaja abi ja selgust, kes see mees on ja mida ta minust tahab,“ kardab Ketli, et tegu võib olla saatana endaga. Mu vanemad ei usu enam ammu, et minuga kõik korras on, aga ka nemad tahavad, et ma kuskilt abi saaksin. 

Minge hullumajja! 

Psühholoogi juurde pöördus murest murtud naine juba 16-aastaselt. „Mind naerdi lihtsalt välja ja taheti hullumajja panna. Lõpuks sain lihtsalt unerohud ja arstid leidsid, et nende töö on tehtud. See oli mu elu jubedaim aeg,“ kirjeldab neiu õudusega, kuidas tugevad unerohud ta unenägudesse justkui lõksu jätsid. „Teate seda tunnet,kui te õudsast unenäost üles võpatate? Mina lihtsalt ei ärganud! Siis ma nägingi neid unenägusid, kuidas see mees seisab toanurgas ja liigub imeaeglaselt minu poole. Umbes 2mm haaval. Ja ta aina lähenes ja lähenes ja see uni tundus igavikuna kestvat,“ pühib Ketli õudust meenutades lausa pisara. Lõpuks oli neiu läbi une soigumine siiski isa üles ajanud ja just tema päästiski Ketli sellest, et mees kohe-kohe temani jõudnud oleks. 

„Selle tõttu olin ma sunnitud ka koju tagasi kolima. Tegelikult lahkusin ma sealt juba 19-aastasena. Kolisin oma kutiga kokku ja me elasime koos lausa poolteist aastat. Võite kolm korda arvata, mis meid lahku ajas,“ jutustab Ketli, kuidas peigmees arvas, et Ketli seda kõike tähelepanu saamiseks rääkis. „See tekitas meil suhtes tõsiseid pingeid, sest mina vajasin just tema toetust, mitte umbusku.“ Ja nõnda paarike lahku läkski. „Veel 2 kuud elasin üksinda meie üürikas, siis tulin koju tagasi. See oli lihtsalt nii hirmus,“ kirjeldab naine, kuidas hirmust magamamineku ees istus ta öid üleval. „Ma olin lõpuks ise juba nagu elav laip. Töö juures küsiti, et mis mul viga on. Silmaalused olid sinised ja kottis, mõistus väsinud. Ma kartsin, et ma suren väsimusse, aga seda unenägude meest kartsin rohkem!“ 

Tervisehädad 

„Kui ma esimest korda sellest emale-isale rääkisin, olin ju veel väike ja nemad pidasid seda tavaliseks õudusunenäoks.  Mitu aastat ei rääkinud ma neile sellest üldse, tundsin nagu häbi, või ma ei teagi…Aga kui rääkisin, tundus mulle ikka, et ema ei usu mind hästi, ka  tema soovitas mul arstile minna ja noh, sellest ei saanud ma ju mingit abi. Kaalusin isegi enesetappu,“ tunnistab neiu, et kõikide umbusk, magamatus ja hirm ööde ees panid teda jubedaid mõtteid mõtlema. Selliseid mõtteid üritab ta praegu mitte mõlgutada. 

„Mul hakkasid stressist lausa juuksed välja kukkuma ja igapäevane peavalu oli üsna tavaline. Sõbrad hakkasid  minust eemalduma. Ma ei imesta ka, nad arvasid kõik, et olen hulluks läinud. Mul ei jäänud muud üle, kui neid uskuda ja arsti juurde minna. 2010. aastal suunatigi mind ravile ja see oli mu elu kõige kohutavam aeg,“ jutustab naine, kuidas kanged rahustid muutsid  muidu energilise naise loiuks, paranoiliseks ja masendunuks. „Mitte, et ma neid asju juba enne ei olnud, aga nende ravimid mõjutasid mind ja asjad läksid veelgi hullemaks. Õnneks sain sealt kuu ajaga välja. Diagnoosiks jäi depressioon ja rahutus. Nii palju siis Eesti arstisüsteemist..“ laidab Ketli, et oma probleemile ta ju abi ei saanud. 

Lapsuke, sind ma aidata ei saa! 

Ketli on peale tavapäraste psühholoogide, psühhaatrite ja perearstide pöördunud ka näiteks selgeltnägija poole: „Ma arvasin, et ehk on tal mulle midagi öelda, et sellepärast ta ennast mulle ilmutab, aga selgeltnägija ütles mulle konkreetselt, et lapsuke, sind ma aidata ei saa. Tema sõnul olevat mul deemon peal ja selle eemaldamiseks tahtis ta vanas rahas 3000 krooni. See tundus ikka arutu röövimisena ja sellega ma nõus ei olnud. Oleks tal siis rohkem vastuseid olnud, aga ei.“ 

„Tavaliselt saan ma nädalas rahulikku und magada umbes korra ja seda ka maksimaalselt viieks tunniks,“ seletab hirmunud neiu, et kui ta isegi unes konkreetset meest ei näe, on uni ikka rahutu ja ta justkui tunneks mehe pilku kogu aeg endal. „ 

„Mõnikord soovin ma tõesti, et mul võiks olla mingi jälitaja või keegi, kes on päriselt olemas, sest siis saaks ma vähemalt politseisse pöörduda. Praegu naerdakse mind igalt poolt välja. Enam ei julge isegi kellegi poole enda murega pöörduda,“ jutustab Ketli, kuidas foorumites oma häda kurtmine talle karuteene tegi. „Ma olen selle tõttu mitmest potensiaalsest töökohast ilma jäänud,“ usub ta. „Tööandja Googeldab mu nime ja liigitab mind kohe hulluks, tegelikult olen ma oma töös ju väga hea,“ teab naine enda disaineritaset. 

Palun tulge appi 

„Sõpru mul enam eriti pole. Nad arvavad, et ma otsin tähelepanu või midagi säärast. Miks ma peaksin endale sellise õuduse ise välja mõtlema? Maailmas on tuhandeid inimesi, kes teda unes näinud on, miks siis mind ei usuta?“ on neiu nõutu. 

„Ma olen isegi proovinud teiste nägijatega kontakti saada, aga kahjuks on nende vastused olnud napisõnalised. Öeldakse, et nende kogemus on teistmoodi, ma ei tea, mida nad selle all mõtlevad.“ Ketli räägib veel, et psühholoogide sõnul on joonisel nädatud mees lihtsalt „harju keskmine“ ja seetõttu on tema näojooned paljudele tuttavad. Seda Ketli aga ei usu. „Ma ei ole mitte iial sellist meest oma ihusilmaga näinud,“ on ta raudkindel. 

Kuigi noor naine ei julge oma murega avalikkuse ette pöörduda enda täisnimega, loodab ta siiski, et artikkel toob talle mingit hingerahu. „Kui leiaks kasvõi kellegi teise Eestist, kellel on sama probleem, oleks ka natuke parem. Ehk annaks natukene lootust, kui keegi teine oma kogemusi jagaks?“ loodab ta.